Loodusseadus

Iga naine on omamoodi erinev ning sellevõrra kaunis. See teebki asja huvitavaks, nauditavaks ning meeli erutavaks. Minu peamine eesmärk ei ole kedagi voodisse saada lihtsalt voodisse saamise eesmärgil, kuid kui naine mulle meeldib ning mul tekib võimalus, siis eitavat vastust minult ei kuule. Enamasti. Eks teatud piirid on siiski olemas, millest ma väga kergekäeliselt üle ei astu. Vähemalt siiani ei ole ma seda teinud.

Me oleme enda arvates mingid kõrgemad olevused tänu oma mõtlemisele ning seetõttu ehk ka evolutsiooni tippahelas, kuid just sellise suhtumise tõttu unustame tõelised väärtused ning mõistame hukka neid, kes ei ole meiega sama meelt.

Loodus on pannud meid paljunema. Meeste füsioloogia on nii üles ehitatud, et nad ei saa sinna mitte midagi parata, et neil on pidev seksiisu. Isegi meie kaugele arenenud mõistus ei suuda seda takistada (siinkohal jätame välja meditsiinilised võimalused). See tulebki sellest, et inimesel on bioloogiline tung järglasi saada, mis on meis ürgsel moel olemas ning meestele annab see eriti tunda seemnevedeliku kogunedes. Sellest lihtsalt tuleb vabaneda. Bioloogiliselt on ette nähtud, et seemnest vabanemine toimub seksides, ehk järglasi tehes. Kuid kuna me oleme mõtlevad inimesed, siis suudame siiski leida ka teisi käepäraseid vahendeid, et enda tunnet kergendada. Kuid ülim ja õigeim tunne on seks naisega. Kui me seemnest ei vabane, siis mingil hetkel võib see isegi ka meie tervist mõjutama hakata ning vägagi negatiivselt mõjuda meie psüühikale.

Naistelgi on olemas soov paljuneda. Seda küll mõnevõrra teistsugusena. Neil ei ole nii suurt tungi mitte seksi enda järele vaid rohkem emaduse tunde järgi. Seks on teisejärguline. Vähemalt nii me arvame. Tegelikult soovib ka naine seksida. Tänu sellele, et me oleme mõtlevad inimesed ning suudame asju eristada, saades kasvõi aru sellest, et seks pakub lisaks järglaste saamise võimalusele ka naudingut, olemegi hakanud seksi rohkem mõnuainena kasutama kui järglaste saamisena. Kuigi naistel ei ole see seksimise tung ehk  nii võimas kui meestel, siis nemadki suudavad seksist suurimat naudingut saada. Samas on inimene oma mõtlemise võimega oma bioloogilised vajadused maha surunud.

Tegelikkuses ei ole inimene monogaamne loom. Kuid samas ta ei saa ka üksi olla. Arengu ning püsima jäämise eesmärgil oleme pannud paika monogaamsusele viitavad jooned. Kooselus kehtib enamasti kirjutamata reegel, et kõrvalhüpe on keelatud. Kõrvalhüpe on reetmine. Tegelikkuses on see vaid kahe inimese omavaheline kokkulepe, mis heal juhul on alguse saanud armastusest. Võibolla. Või siis hoopis seksist, millest on välja kasvanud armastus? Kuid kui kaua see armastus kestab? Muide, armastuski on ju üks mõtleva inimese tunnusjooni.

Suhtes olles saab domineerivaks omada võimu teise inimese üle. Kui hakatakse tunnetama kontrolli kadumist, ilmneb nö armukadedus. Aga mitte keegi ei saa olla kellegi oma! On vaid kahe inimese omavahelised kokkulepped, millest lähtuvalt teeb igaüks omad järeldused. Kas see suhe on piisav, et seda kokkulepet austada või mitte. Kui minnakse küla peale end rahuldama, siis selleks on vähemalt kaks põhjust. Esiteks - soo jätkamise vajadus, mis meie ühiskonnas on puhas sugutung. Ning kusagile peab ju oma seemne külvama. Kui kodus ei ole sellist võimalust olemas, tuleb minna küla peale. Teiseks – kui kodune ahvatlus (naine) ei ole enam kütkestav ega atraktiivne, siis mees alateadlikult tunneb vajadust, et soo jätkamiseks on vaja tugevamat (atraktiivsemat) naist, kes annaks tema geenid paremini edasi. Ehk, kui mees on küla peal, siis ta kas ei suuda oma mõistusega üle olla loodusseadusest tulenevatest vajadustest või ollakse valmis riskima oma suhte purunemisega – kuid samas võib see olla ka appikarje, et „kuule naine, ole nüüd naine ja tee ennast huvitavaks“. Ärge nüüd mind hukka mõistma hakake. Ma ei arva, et ainult naine nüüd selles süüdi on, et mees küla peale läheb. Eks see on kahesuunaline liiklus. Õigemini, see liiklus on ummikus. Sellises olukorras saabki loodusseadus mehest võitu. Aga eks omad vajadused ole naiselgi.

Kui saadakse teada, et naine seksib enam kui ühe mehega, siis peetakse teda lõdva püksikummiga naiseks - litsiks. Seda on ajast aega pähe tambitud ning selliseid naisi alavääristatud. Mehi aga, kes magavad mitme erineva naisega, peetakse suisa kangelasteks. Kuid kuidas seesama mees saab mitut erinevat naist, kui nad tambivad mitme mehe armastust kogenud naised maatasa? Meil ei ole niipalju süütuid naisi! Isegi kui oleks, siis enamik naisi ei leiaks endale meeste puuduse tõttu niikuinii elukaaslast. Kokkuvõttes oleme meie – naised ja mehed – suht sarnased. Vajame seksi soo jätkamiseks, naudingu saamiseks, tervise hoidmiseks! Ajast aega seksiga tegelavaid naisi maha tehes ning vaid enda rahuldamise eesmärgil naistega seksides oleme jõudnud sinnamaani, et naised on meeste suhtes väga valivaks muutunud ning eelistavad vaid armastusega seksi. Sest naiste arvates seks ilma armastuseta on odav, kuna mees mõtleb ainult endale ja naine ei saa sellest midagi. Mees ei hoolitse enda seksuaalpartneri eest. Sellega tahan õigustada enda tegevust, magades erinevete naistega, ei ole minu esmane eesmärk ainult iseendale rahuldust saada vaid eelkõige püüan anda naisele seda, mida ta vajab. Panna ta seksi nautima. Ning kui naine naudib seksi, siis see on nauding ka minu jaoks. Ehk kui nüüd ringiga tagasi tulla, siis ma püüan naist teha õnnelikuks, et saaksin ka ise õnnelik olla. Mis aga peamine, ma ei otsi üheööliblikaid. Kui ma nende otsa satun ja liblikas ise seda soovib, siis ei ole mul ka selle vastu midagi, kuid kui keegi mulle juba nii palju meeldib, et olen valmis talle naudingut pakkuma, siis olen valmis seda ka edaspidigi tegema. Iga korraga õpime teineteist paremini tundma ning nauding saab ainult kasvada.